JAH, SEE JUHTUS MINUGA
MA OLEN IKKA SIIN
Meie pardike, õnnelind 🐥🎗
JAH, SEE JUHTUS MINUGA
MA OLEN IKKA SIIN
Väike tüdruk teadis, et suudab kõike ja et tema unistused saavad ükskord teoks.
2005. aasta kevadel, kui Emily oli 1 a 8 kuud vana, märkas lapse ema äkki, et uinudes on lapse vasak silm kõrgem kui parem silm. Ema süda ei andnud rahu ning pärast mitmeid arstivisiite suunati laps Tartu Ülikooli Kliinikumi magnetresonantstomograafia (MRT) uuringule. Tulemus oli pahaendeline – lapse vasaku silma taga oli tundmatu moodustis. Sellel hetkel varises pere maailm kokku.
Järgnesid 4 biopsiat ning alles viimane andis vastuse – halvaloomuline kasvaja nimega germinoom (Germinoma). Germinoom on sugurakkude kasvaja tüüp, mida kõige sagedamini leidub ajus. Tavaliselt migreeruvad sugurakud loote arengu ajal suguelunditesse (naiste munasarjadesse või meessoost munanditesse). Kui need sugurakud aga õigesse asukohta ei rända, võivad nad jääda ajju lõksu ja paljuneda piirkondades, kus nad ei peaks. Emilyl oli sissetungija end istutanud vasaku silma taha ümber silmanärvi ja kasvades täitnud kõik ninakõrvalurked.
Ravi alguseks oli Emily kaotanud nägemise vasakust silmast, kuna kasvaja agressiivne arenemine hävitas silmanärvi.
Algas keemiaravi Tallinna Lastehaigla onkoloogoa osakonnas, seejärel operatsioon kasvaja eemaldamiseks ning lõpetuseks veel keemiaravi.
Üldiselt talus Emily keemiaravi hästi. Muidugi langesid välja juuksed ja kadus söögiisu, kuid elurõõm jäi alles. Nii see aktiivne tirtsuke siis matkas koos emmega mööda osakonna koridori, endal mänguasi kaenlas ja siht silme ees ning ema tilguti statiiviga kannul. Mida teha 2-aastasega, kelle vabadus on piiratud, aga tahe maailma avastada suur?
Kasvaja eemaldusoperatsioon kulges komplikatsioonidega. Emily süda seiskus hetkeks, kuid tublid arstid panid selle jälle kiiresti tööle. Operatsiooni käigus eemaldati kasvaja poolt moonutatud kudesid, kuid kasvajat ennast ei leitudki.
Kuigi rõõm oli esialgu piiritu, lootusega, et kasvaja ongi jäljetult taandunud, ei lasknud edasised uuringud kaua õnnelik olla. Mõne aja möödudes tehtud kordus-MRT uuring näitas, et kasvaja on alles, kuid konsiiliumi hinnangul nii halva koha peal, et opereerida ei saa.
Järgnes tugevam keemiaravi, mida Emily enam nii hästi ei talunud. Enesetunne oli kehv, söögiisu olematu, oksendamine ja kõik muu, mis ühe korraliku keemiaraviga kaasas käib.
Ravi lõppes üpris ootamatult. Tol ajal üsna uudse PET-uuringuga (positronemissioontomograafia (PET) on kuvamismeetod, millega saab hinnata ainevahetusprotsesse inimorganismi kudedes ja haiguskolletes) tehti kindlaks, et mis iganes seal Emily peas ka on, see ei ole hetkel aktiivne. Uudis oli rõõmustav, kuid samal ajal ka küsimusi tekitav. Kas see muutub mingi aja möödudes jälle aktiivseks? Mis see üldse on? Nendele küsimustele ei osanud keegi vastata. Jäi üle ainult oodata…
Pärast aastaid (varsti juba paar aastakümmet) järelevalvet ja kontrollides käimist, elab Emily täiesti tavalist elu. See „midagi“ on olemas ka täna, kuid püsinud muutumatuna. Emily on täna 21-aastane, õpib Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 3. kursusel, igati aktiivne, tark ja elurõõmus tüdruk.
Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liitu tol ajal aktiivselt tegutsemas ei olnud ja sellest on väga kahju. Kogu see kadalipp üksinda läbi käia ja see aastatepikkune närvesööv ootamise aeg ei möödunud jälgedeta. Olen siiralt õnnelik ja tänulik, et nüüd on lapsevanematel, kes on samas olukorras, abi ja tugi liidu näol olemas
Emily räägib meile ise nii: „Kuigi ma olin vähiravi ajal liiga väike, et enda haigusest terviklikku pilti kokku panna, siis meenuvad mulle haiglast siiski mõned soojemad mälestused tilgutistatiiviga ringijooksmisest, meisterdamisest, multikavaatamistest ja enda absurdsetest söögiisudest, kus ma keeldusin kõige muu peale makra või kartulivormi söömisest. Aastate jooksul on õnneks mälestused igasugustest „torkimistest“ tuhmunud.
Haigusjärgsel ajal, kuigi olen siiani vasakust silmast pime, on mu elu kulgenud üpris tavapäraselt ning tervelt. Mu vähk ega poolpimedus ei ole õnneks kunagi olnud takistuseks õpingutel ega sporditegemisel (välja arvatud tennis, ma siiani ei tea kas ma olen lihtsalt liiga halb, et pallile pihta saada või mõjutab seda ühest silmast pime olemine – ilmselt kui ma natukene pühenduksin, ei oleks ka see probleemiks) ning olen peatselt lõpetamas bakalaureuseõpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.
Minu praeguseks eesmärgiks on jätkata ülikooliteed õigusteaduskonna magistriastmes ning tulevikus saab minust loodetavasti prokurör või advokaat!“
🎗 15.veebruaril on vähiahigete laste päev - aitame koos võimendada iga lapse usku ja lootust ning hoida homset päeva.
https://toeta.vahilapsed.ee
Annetustelefoni numbrid:
900 21 50, annetad 5€
900 21 10, annetad 10€
900 21 25, annetad 25€